Miks ma puhkuselt väsinuna tagasi tulin?
Hiljuti jõudsin tagasi oma elu esimeselt üle ookeani reisilt. Lendamine ei kuulu just minu lemmiktegevuste hulka. Ma küll üritan endale sisendada, et mitusada tonni metalli õhus on täiesti normaalne nähtus. Minu ärevus ütleb aga, et see on kõike muud kui normaale. Ometi otsustasime lapsega ette võtta 9-päevase reisi Ameerika Ühendriikidesse, et külastada sõpru, keda polnud väga-väga ammu näinud.
Külastasime New Yorki ja Philadelphiat ning kogesime selle lühikese aja jooksul siiski päris palju.
Minul täitus unistus kõndida üles Rocky treppidest ning laps sai käia poodides ostlemas. 🙂
Hullasime ookeani lainetes ja sõime oma elu kõige kallimat jäätist. Saime teha pai haidele ja raidele ning esimest korda elus ööbida hotelli 31. korrusel. Käisime külas perel, kellel on kodus lemmikloomaks hunt ja tõmbasin käega üle oma niiskete silmade 9/11 memoriaali juures.
Kõige väärtuslikum oli aga siiski kohata oma sõpru, kellest ühega kohtusime viimati umbes 25 aastat tagasi. Aitäh teile külalislahkuse eest!
Kui peaksin kogu reisi kokku võtma ühe sõnaga, siis oleks selleks sõnaks suur.
Kõik tundus suurem kui olin ette kujutanud. Linnad, pilvelõhkujad, kaubanduskeskused, toiduportsjonid, vahemaad.Mingil hetkel hakkasin kahtlustama, et ameeriklased sünnivadki mõõdulindiga, kus esimene ühik ei ole sentimeeter, vaid kilomeeter. No tegelikult neil kilomeetrite asemel üldse muud ühikud, aga see selleks.
Tarbimise ulatus on üüratu. Kõige vahetum kokkupuude ehk näiteks toiduga. Seda tarbitakse palju ning seda läheb ka väga palju raisku. Vesi tundus olevat piiramatu ressurss ning prügi liigiti kogumist ei kohanud üldse. Mingil hetkel tekkis mul täiesti eksistentsiaalne kriis. Sorteerin Eestis usinalt pakendeid, tassin poekotti kaasas ja loputan jogurtitopse ning siis vaatan seal mägede viisi prügi. Tundus korraks nagu üritaksin teelusikaga ookeani tühjaks kühveldada. Aga koju jõudes jätkasin ikka rõõmsalt oma tegevust - äkki mu panus midagi ikka muudab. Muutused algavadki ju väikestest tegudest, eks?
Aga positiivset ikka ka ja üldse mitte vähe. Lisaks kõigele nähtule ja kogetule, mida eelnevalt juba mainisin, meeldis mulle New Yorgis inimeste mitmekesisus. Tänavatel kohtusid erinevad rahvused, kultuurid, keeled ja lood. Olin kuulnud New Yorgi kohta igasuguseid lugusid, kuid minu kogemus oli selline, et inimesed olid sõbralikud, avatud ja valmis suhtlema. Kogu seda melu oli väga äge jälgida ning kõige ilusam oli linn just öösel.
Samas oli NY minu jaoks üllatavalt räpane. Mul oli kogu aeg tunne, et tahaks käsi pesta. Tänavad, metrood ja üldine linnakeskkond mõjusid kohati väsitavalt ning kontrastid olid liiga suured.
Ja üks tänulikkuse hetk ka sellest reisist. Meie lapsed saavad vabalt ise liikuda ja nad saavad juba üsna varakult kogeda iseseisvust! Neil on võimalus minna rattaga kooli või sõpradega kinno jalutada. Nad ei pea ootama, et keegi neid kooli, trenni või sünnipäevale sõidutaks, sest ise minna pole võimalik või on see ohtlik. Milline väärtus!
Aga kõige olulisem taipamine sellelt reisilt ei olnud seotud ei linnade ega inimestega.
See puudutas puhkamist.
Me nimetame sageli kõiki reise puhkuseks. Ka mina ütlesin enne reisi, et lähen puhkusele. Tegelikkuses oli see reis täis liikumist, uusi kogemusi, kohtumisi, emotsioone ja muljeid. Äratused olid varased, päevad pikad ja ajavahe tegi oma töö.
Kui lennuk tagasi Tallinnasse maandus, olin ma õnnelik. Aga ma ei olnud üldse puhanud.
Kõige taastavam hetk kogu reisi jooksul oli üks rahulik päev Central Parkis. Istusime ja jälgisime linde ning oravaid. Nautisime lihtsalt kohalolemist ja sel hetkel ei olnud kuhugi kiiret. Tagasi vaadates oli see hetk kõige lähemal sellele, mida mina nimetan päris puhkamiseks.
See reis on senistest parim näide minu jaoks, et puhkus ja puhkamine ei ole alati üks ja sama asi.
Reisimine võib pakkuda uusi kogemusi, inspiratsiooni, teadmisi ja mälestusi. Need on väga väärtuslikud. Kuid taastumine vajab sageli midagi muud.
Vaikust. Aega. Aeglustamist. Võimalust lihtsalt olla.
Seetõttu tasub järgmist puhkust planeerides küsida endalt üks oluline küsimus:
kas ma planeerin elamusterohket reisi või taastumist?
Mõnikord on vastuseks reis. Mõnikord taastumine. Vahel õnnestub need kaks ka ühendada.
Kokkuvõtteks...
Reis oli äge. Mälestused on ägedad. Sõprade nägemine oli hindamatu. Aga kui ma lõpuks koju jõudsin, tundsin ma end umbes nagu telefon, mille aku näitab 3% ja mis üritab viimase jõuga veel Google mapsi avada. See oli ka muidugi äge, et see mitusada tonni metalli siiski õhus püsis... Järgmine kord jälle!
