Läbipõlemise hind on liiga kõrge. Miks me ikka seda maksame?
See raamat ei räägi kellestki teisest, see räägib meist. Sinust ja minust. Meist, kes me üritame olla tublid, vajalikud ja olemas, alati veidi rohkem kui suudame.
Ma olen selle aastaid tagasi läbi teinud kui mu elus toimus muudatus. Minu suurim hirm oli, et äkki mul pole toimetulekuks piisavalt raha. Arvasin, et raha annab mulle meelerahu ja ma saan igal juhul hakkama. Mis osaliselt on loomulikult tõsi. Seetõttu võtsin vastu mitu pakkumist, et põhitöö kõrvalt koolitada. Materjalide ettevalmistamine võttis palju aega. Lisaks oli vaja kohaneda uue eluga. Koostasin materjale ja koolitasin õhtuti või nädalavahetustel. Võtsin põhitöölt välja oma puhkusepäevi, et minna koolitama.
Tundsin väsimust, aga ikka mõtlesin, et “veel natuke, küll pärast puhkan.” Ma pean teenima raha. Ma pean end kuidagi kindlustama. Tagantjärele tean, et see ei olnud lihtsalt halb nädal või stressirohke periood. See oli läbipõlemine, mis hiilis tasapisi ligi, lubades end õigustada kohusetunde ja tulemuste nimel. “Õnneks” olin ma nii nõrk, et mu keha ei lasknud sel kaua kesta. Ma sattusin mitmeks nädalaks haiglasse. Ma olen tänulik iseendale, et suutsin kohe peale seda kogemust tempot aeglustada ning hakkas teadlikum teekond selleni, mis on elus tegelikult oluline.
Moss kirjutab läbipõlemisest kui süsteemsest nähtusest. See ei ole üksikisiku nõrkus, vaid hoopis keskkond, mis soosib ületöötamist, ülevõimendatud ootusi ja pidevat kättesaadavust. Raamatus kõlavad küll uuringud ja numbrid, aga kõige rohkem kõnetasid mind inimeste lood. Inimesed, kes andsid endast kõik, kuni polnud enam midagi anda.
Läbipõlemine ei teki tühjalt kohalt. Selle pinnas on sageli organisatsioonikultuur, kus töötempo on pidevalt kõrge, puhkus tähendab siiski “kiirelt kirjadele vastamist” ning kus töötaja väärtust mõõdetakse ainult tulemuste kaudu. Ja kui juhid ise ei oska ega julge puhata, siis ei oska seda ka nende tiimid.
Mind kõnetas loetud raamatust saadud taipamine, et ettevõtetel on läbipõlemisel tohutu roll. Ja läbipõlemise ennetamisel. See tähendab mitte ainult võimaldada puhkust, vaid ka sõnastada, et see on normaalne ja vajalik. Mitte ainult pakkuda toetust siis, kui inimene juba murdub, vaid luua keskkond, kus ta ei peakski selleni jõudma.
Ma usun, et taastumine ei pea algama suvepuhkuse esimesest päevast. See võib alata ühest teadlikust hingetõmbest tööpäeva sees. Ühest harjumusest sulgeda arvuti enne õhtusööki. Ühest vestlusest, kus juht ütleb: “Sa ei pea kogu aeg olemas olema.” See kõik algab pisiasjadest. Ja mitte vähem tähtis ei ole ka isiklik panus. Märka endas muutusi ja reageeri enne kui see mõjutab sinu tervist, suhteid või üldist heaolu.
Mossi raamat on mulle kinnitanud, et puhkus pole luksus ega preemia, vaid elutähtis tööriist. Ja koolitajana püüan ma olla nende vestluste algataja. Mitte selleks, et lisada veel üks asi oma tegemiste nimekirja, vaid selleks, et aidata inimestel vaadata ausalt otsa oma töö- ja elurütmile.
Kui sa tunned, et inimesed su ümber on väsinud või kui sa ise oled, siis see raamat võiks olla algus. Ja kui vajad kedagi, kes aitaks neid vestlusi meeskonnas turvaliselt ja toetavalt juhtida, siis ma olen olemas. Päriselt.