Sel suvel tuli meie reis teisiti kui tavaliselt. :) Mina olen see inimene, kes planeerib kõik pikemad reisid mitu kuud ette. Otsin sihtkohti, uurin vaatamisväärsusi, panen paika marsruudi ja koostan isegi väikese nimekirja asjadest, mida kaasa pakkida. Aga seekord... seekord läks teisiti.

Mõni nädal enne puhkust ütles Mia täiesti ootamatult, et tema tahaks külastada Auschwitzi. Mõte tore, sest olin ise samuti sellele mitmeid kordi mõelnud, aga mõtteks see seni oligi jäänud. Aga nüüd...  Kus see Auschwitz täpsemalt üldse asub? Kas me saame hakkama nii pika sõiduga? Kas see kõik pole liiga palju? Aga Mia oli täiesti veendunud - me saame hakkama ja kõik läheb hästi. Ja nii ma sellele puhkusele "jah" ütlesingi.

---

Kohe peale "jah" sõna tuli kahetsus ja ma põdesin seda ikka korralikult. Kartsin, et me eksime ära. Et ma ei suuda roolis olla nii pikalt. Et juhtub midagi autoga või et meil jääb midagi olulist kahe silma vahele. Ma polnud kunagi varem autoga nii pikka reisi ette võtnud. Samas inimesed seilavad paadiga ümber maailma ja sõidavad rattaga läbi mandrite. No mis see auto ja Poola siis ära ei ole?

Tõsi, lõpuks ei pidanudki mina rooli keerama, sest meiega liitus mu õde, kes võttis juhtimise enda kanda. Ja mul oli selle üle siiralt hea meel. Kamba peale saime tõesti suurepäraselt hakkama.

Kui alguses oli plaan lihtsalt Auschwitzi minna, siis lõpuks tegime tiiru peale päris mitmele linnale. Ööbisime Katowices ja Wrocławis, sõitsime läbi Sileesia, peatusime ka väiksemates linnades. Ühel pärastlõunal sattusime isegi Tśehhi.  See reis polnud lihtsalt liikumine punktist A punkti B, vaid pigem avastamine ja kulgemine. Ja kuigi vahemaad olid pikad, siis iga peatuse ja uue elamusega kasvas ka tänutunne, et see reis siiski ette sai võetud.

Mõned tähelepanekud, mis mulle sel teekonnal eriti eredalt meelde jäid:

• 3000 kilomeetrit on… palju. Tõsiselt. Vist enam ei tee sellist trippi. Või noh… mitte niipea. :)

• Poola on ilus. Seda ei osanud ma nii hästi ette kujutadagi.  Põnevad linnad, ajalugu ja tänapäevane elurütm käivad käsikäes.

• Sotsiaalmeediast eemalolek oli nii hea puhkus ajule. Tegin küll oma igapäevase Instagrami story, sest sellest oli saanud mõnus rutiin, aga muu osas olin peaaegu täiesti eemal. LinkedInis ainult mõned kommentaarid kogu nädala jooksul. Ja ma ei tundnud, et midagi jääks tegemata. Vastupidi! Tundsin, et mu aju tänab mind.

• Ilmateade eksis sajaga. Me pakkisime kaasa keebid, vihmavarjud, joped, kummikud… ja tegelikult oli terve nädal lõõskav päike ning 27–33 kraadi kuuma. Pidime isegi suveriideid juurde ostma! Õppetund järgmisteks kordadeks: võta kõike kaasa igaks elujuhtumiks veel rohkem. :)
  

• Kuumus väsitab. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt. Ühel päeval, kui kõik olid pikast päevast ja kuumusest väsinud, tekkis meil väike pahurusehetk. Aga see oli ainult hetk

Kõigele vaatamata (või just tänu kõigele sellele?) oli see puhkus väga hea. See, et olime kodust eemal, tähendas automaatselt, et polnud vaja mõelda igapäevastele toimetustele: koristamisele, pesupesemisele, söögitegemisele. Me lihtsalt olime ja kogesime. Uusi linnu, loodust, loomaaedu, kohalikke inimesi. Iga uus päev tõi midagi, mida polnud võimalik ette planeerida ja selles oli oma võlu.

Kõige olulisem, mille sellest puhkusest kaasa võtan, on teadmine, et sellised reisid on tehtavad.  Ja ennast õppisin ka paremini tundma. Avastasin, et olen julgem kui arvasin. Et mulle meeldib sihtkoha asemel nautida ka teekonda. Et väikestest ebamugavustest saab kasvada välja suur tänutunne.

See oli puhkus, mis andis rohkem kui lihtsalt puhkuse. See andis julgust, inspiratsiooni ja kindlustunnet. Ja selle eest olen ma tõesti tänulik. Olen rõõmus, et ütlesin sellele ootamatule väljakutsele “jah”. Poola polegi nii kaugel... kui roolis on keegi teine. 😃