Ratastel puhkus
Sel suvel tuli meie reis teisiti kui tavaliselt. :) Mina olen see inimene, kes planeerib kõik pikemad reisid mitu kuud ette. Otsin sihtkohti, uurin vaatamisväärsusi, panen paika marsruudi ja koostan isegi väikese nimekirja asjadest, mida kaasa pakkida. Aga seekord... seekord läks teisiti.
Mõni nädal enne puhkust ütles Mia täiesti ootamatult, et tema tahaks külastada Auschwitzi. Mõte tore, sest olin ise samuti sellele mitmeid kordi mõelnud, aga mõtteks see seni oligi jäänud. Aga nüüd... Kus see Auschwitz täpsemalt üldse asub? Kas me saame hakkama nii pika sõiduga? Kas see kõik pole liiga palju? Aga Mia oli täiesti veendunud - me saame hakkama ja kõik läheb hästi. Ja nii ma sellele puhkusele "jah" ütlesingi.
Läbipõlemise hind on liiga kõrge. Miks me ikka seda maksame?
See raamat ei räägi kellestki teisest, see räägib meist. Sinust ja minust. Meist, kes me üritame olla tublid, vajalikud ja olemas, alati veidi rohkem kui suudame.
Ma olen selle aastaid tagasi läbi teinud kui mu elus toimus muudatus. Minu suurim hirm oli, et äkki mul pole toimetulekuks piisavalt raha. Arvasin, et raha annab mulle meelerahu ja ma saan igal juhul hakkama. Mis osaliselt on loomulikult tõsi. Seetõttu võtsin vastu mitu pakkumist, et põhitöö kõrvalt koolitada. Materjalide ettevalmistamine võttis palju aega. Lisaks oli vaja kohaneda uue eluga. Koostasin materjale ja koolitasin õhtuti või nädalavahetustel. Võtsin põhitöölt välja oma puhkusepäevi, et minna koolitama.
Kas sa raamatuid ikka loed?!
Tänapäeval tundub lugemine vahel nagu luksus. Ajapuudus, müra ja kiirus võtavad oma. Aga minu jaoks on lugemine olnud alati midagi enamat – see on viis investeerida iseendasse. Ja mitte ainult iseenda arengusse ja heaolusse vaid ka nende inimeste omasse, kellega ma koos töötan, suhtlen ja kasvan.
Aastaid tagasi lugesin palju. Pigem meelelahutuseks, pigem iseendale ja ainult uute kaantega raamatuid otse poest. Siis tuli paus. Tuli päris pikk paus ja lugemine jäi tahaplaanile.
Õppimine muutub: kuidas kiired õpiampsud toetavad tänapäeva õppijat?
Eelmisel nädalal osalesin EPALE X koolitajate mittekonverentsil “Koolitus innovatsiooni ja digitaliseerimise ristteel“, kus koolitusmaailma tulevikust rääkisid mitmed põnevad esinejad. Üks asi sai minu jaoks veelgi rohkem kinnitust - traditsioonilised pikad klassikoolitused ei ole enam kõige tõhusam viis teadmiste omandamiseks. Tänapäeva õppija vajab paindlikkust, kiiret ligipääsu olulisele infole ja praktilist lähenemist, mis võimaldab õpitut kohe rakendada. Kasvab surve individuaalseks ja elukestvaks õppeks. Seda kiiret õppimist toetab loomulikult digimaailm.
Just siin tulevad mängu lühikesed ja efektiivsed õpiampsud – koolitused, mis keskenduvad konkreetsetele oskustele ja teadmistele, mida saab kiiresti omandada ning igapäevaelus rakendada. Olgu selleks ajakasutus, digioskused või kommunikatsioonitehnikad – kompaktne ja fookustatud õpe aitab töötajatel ja õppijatel omandada just seda, mida neil parasjagu vaja on.
Miks ma koolitan? Sest ma tahan õppida!
Mõni aeg tagasi kirjutasin ühe oma tuttava Linkedini postitusele kommentaari, milles väljendasin oma mõtteid, kuidas koolitamine peab pakkuma midagi ka koolitajale. Olles täiskasvanute koolitaja, on minu töö inspireerida ja juhendada inimesi nende arenguteel. Kuigi koolitustel osalejad tulevad tihti ootusega omandada uusi teadmisi ja oskusi (mõnikord tulevad ka sellepärast, et juht käskis :)), soovin ka mina koolitajana sellest protsessist kasu saada. Tegelikult on see nagu kaks ühes pakkumine - mitte ainult osalejad ei õpi, vaid ka mina saan palju väärtuslikku kaasa.