Inimestesse Investeerija - Blogi

Kõnnipauside mõju meeskonna energiale ja motivatsioonile

Tue, 11 Nov 2025 09:00:00 +0000

Tänapäeva kiires tööelus unustame sageli kõige lihtsama, kuid samas kõige tõhusama viisi oma energia ja keskendumise taastamiseks – liikumise ja looduse jõu. Mina ise olen alati armastanud looduses kõndimist või lihtsalt olemist. Metsas või rabas jalutamine, mererannal päikseloojangu nautimine või pisut nõudlikum matkarada pakuvad mulle mitte ainult rahu, vaid ka inspiratsiooni.

Olen kogenud, kuidas isegi väikene igapäevane kõnnipaus kasvõi ümber maja võib imesid teha. Mõni minut jalutuskäiku värskes õhus aitab taastada energiat, vähendada stressi ja tõsta motivatsiooni. Väikesed pausid annavad kiire ja nähtava tulemuse nii individuaalselt kui ka meeskonnas.

Minu juhitud kõnnipausid meeskondadele

Kui korraldan meeskonnale pikema, looduses toimuva kõnnipausi, muutub kogemus palju terviklikumaks. Valime matkaraja pikkusega umbes 4–6 kilomeetrit, liigume rahulikus tempos. Kogu matka vältel juhendan, andes teadlikult struktureeritud küsimusi, mida arutada paarides või suuremas ringis. Küsimused on seotud kas puhkamise või ajakasutusega, klient saab valida fookuse.

Vahepeal teeme pikniku, kus katame ühiselt laua ja naudime looduse rahu. Või siis hoopis jagame kogemusi. Kõik tegevused on lubatud ja lasen sellel hetkel alati olla loov osa protsessist. Selline paus ei ole lihtsalt liikumine. See on praktiline tööriist meeskonna energia, motivatsiooni ja koostöö tugevdamiseks. Looduse keskkond aitab meil vaadata oma tööd ja ajakasutust täiesti uue pilguga, mõista hetkeolukorda ja leida lahendusi, mis aitavad igapäevaelu ja tööd paremini tasakaalus hoida.

Miks kõnnipausid toimivad?

Looduses liikumine ja värske õhk ergutavad aju ja tõstavad energiat.
Teadlik arutelu ja küsimuste käsitlemine suurendavad meeskonna koostööoskust ja loovust.
Pausi integreerimine tööpäeva vähendab stressi ja toetab heaolu.
Nii väikesed igapäevased pausid kui juhitud matkad aitavad mõlemad säilitada fookust ja motivatsiooni kogu päeva vältel.

Mida meeskond minu kõnnipausilt saab?

Rohkem energiat ja keskendumisvõimet tööpäeva jooksul.
Suurema motivatsiooni ja pühendumuse igapäevastele ülesannetele.
Tugevama meeskonnavaimu ja koostööoskuse.
Teadmisi ja tööriistu, kuidas teadlik puhkus ja ajakasutus toetavad tulemusi.
Võimaluse kogeda looduse rahu ja inspiratsiooni koos meeskonnaga.

Olgu see väike jalutuskäik ümber kontori või rahulik, looduses juhendatud matkapäev, kõnnipausid on praktiline ja nauditav viis meeskonna energiat, motivatsiooni ja heaolu tõsta. Väike paus annab kohest kasu, pikk juhendatud paus loob sügavama teadlikkuse ja meeskonnas suurema ühtsuse tunde.

Mulle isiklikult on looduses kõndimine alati andnud uue vaatenurga ja rahu ning ma soovin jagada seda kogemust ka Sinu meeskonnaga. Kui soovid proovida praktilisi ja juhendatud kõnnipause looduses, võta minuga ühendust ja leiame koos sobiva lahenduse. Olen enda jaoks avastanud mõnusaimad rajad Harku metsas, Viimsis ja Käsmus. Millisele rajale nendest tahaksid Sina oma meeskonna viia?

Võta ühendust ja teeme ühe väärtusliku kõnnipausi

Ratastel puhkus

Wed, 30 Jul 2025 19:38:00 +0000

Sel suvel tuli meie reis teisiti kui tavaliselt. :) Mina olen see inimene, kes planeerib kõik pikemad reisid mitu kuud ette. Otsin sihtkohti, uurin vaatamisväärsusi, panen paika marsruudi ja koostan isegi väikese nimekirja asjadest, mida kaasa pakkida. Aga seekord... seekord läks teisiti.

Mõni nädal enne puhkust ütles Mia täiesti ootamatult, et tema tahaks külastada Auschwitzi. Mõte tore, sest olin ise samuti sellele mitmeid kordi mõelnud, aga mõtteks see seni oligi jäänud. Aga nüüd... Kus see Auschwitz täpsemalt üldse asub? Kas me saame hakkama nii pika sõiduga? Kas see kõik pole liiga palju? Aga Mia oli täiesti veendunud - me saame hakkama ja kõik läheb hästi. Ja nii ma sellele puhkusele "jah" ütlesingi.

Kohe peale "jah" sõna tuli kahetsus ja ma põdesin seda ikka korralikult. Kartsin, et me eksime ära. Et ma ei suuda roolis olla nii pikalt. Et juhtub midagi autoga või et meil jääb midagi olulist kahe silma vahele. Ma polnud kunagi varem autoga nii pikka reisi ette võtnud. Samas inimesed seilavad paadiga ümber maailma ja sõidavad rattaga läbi mandrite. No mis see auto ja Poola siis ära ei ole?

Tõsi, lõpuks ei pidanudki mina rooli keerama, sest meiega liitus mu õde, kes võttis juhtimise enda kanda. Ja mul oli selle üle siiralt hea meel. Kamba peale saime tõesti suurepäraselt hakkama.

Kui alguses oli plaan lihtsalt Auschwitzi minna, siis lõpuks tegime tiiru peale päris mitmele linnale. Ööbisime Katowices ja Wrocławis, sõitsime läbi Sileesia, peatusime ka väiksemates linnades. Ühel pärastlõunal sattusime isegi Tśehhi. See reis polnud lihtsalt liikumine punktist A punkti B, vaid pigem avastamine ja kulgemine. Ja kuigi vahemaad olid pikad, siis iga peatuse ja uue elamusega kasvas ka tänutunne, et see reis siiski ette sai võetud.

Mõned tähelepanekud, mis mulle sel teekonnal eriti eredalt meelde jäid:

3000 kilomeetrit on… palju. Tõsiselt. Vist enam ei tee sellist trippi. Või noh… mitte niipea. :)
Poola on ilus. Seda ei osanud ma nii hästi ette kujutadagi. Põnevad linnad, ajalugu ja tänapäevane elurütm käivad käsikäes.
Sotsiaalmeediast eemalolek oli nii hea puhkus ajule. Tegin küll oma igapäevase Instagrami story, sest sellest oli saanud mõnus rutiin, aga muu osas olin peaaegu täiesti eemal. LinkedInis ainult mõned kommentaarid kogu nädala jooksul. Ja ma ei tundnud, et midagi jääks tegemata. Vastupidi! Tundsin, et mu aju tänab mind.
Ilmateade eksis sajaga. Me pakkisime kaasa keebid, vihmavarjud, joped, kummikud… ja tegelikult oli terve nädal lõõskav päike ning 27–33 kraadi kuuma. Pidime isegi suveriideid juurde ostma! Õppetund järgmisteks kordadeks: võta kõike kaasa igaks elujuhtumiks veel rohkem. :)
Kuumus väsitab. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt. Ühel päeval, kui kõik olid pikast päevast ja kuumusest väsinud, tekkis meil väike pahurusehetk. Aga see oli ainult hetk

Kõigele vaatamata (või just tänu kõigele sellele?) oli see puhkus väga hea. See, et olime kodust eemal, tähendas automaatselt, et polnud vaja mõelda igapäevastele toimetustele: koristamisele, pesupesemisele, söögitegemisele. Me lihtsalt olime ja kogesime. Uusi linnu, loodust, loomaaedu, kohalikke inimesi. Iga uus päev tõi midagi, mida polnud võimalik ette planeerida ja selles oli oma võlu.

Kõige olulisem, mille sellest puhkusest kaasa võtan, on teadmine, et sellised reisid on tehtavad. Ja ennast õppisin ka paremini tundma. Avastasin, et olen julgem kui arvasin. Et mulle meeldib sihtkoha asemel nautida ka teekonda. Et väikestest ebamugavustest saab kasvada välja suur tänutunne.

See oli puhkus, mis andis rohkem kui lihtsalt puhkuse. See andis julgust, inspiratsiooni ja kindlustunnet. Ja selle eest olen ma tõesti tänulik. Olen rõõmus, et ütlesin sellele ootamatule väljakutsele “jah”. Poola polegi nii kaugel... kui roolis on keegi teine. 😃

Läbipõlemise hind on liiga kõrge. Miks me ikka seda maksame?

Fri, 04 Jul 2025 06:58:00 +0000

Lugesin hiljuti Jennifer Mossi raamatut Läbipõlemisepideemia. Iga lehekülg paneb peatuma. Mulle meeldib alati raamatut lugedes mõni eriti kõnetav lause ära märkida. Alguses tundus lahe, et mul ühe raamatu vahele nii palju kleepse koguneb. Mingil hetkel jõudsin taipamiseni, et mind kõnetavaid lauseid ja viiteid on hirmutavalt palju.

See raamat ei räägi kellestki teisest, see räägib meist. Sinust ja minust. Meist, kes me üritame olla tublid, vajalikud ja olemas, alati veidi rohkem kui suudame.

Ma olen selle aastaid tagasi läbi teinud kui mu elus toimus muudatus. Minu suurim hirm oli, et äkki mul pole toimetulekuks piisavalt raha. Arvasin, et raha annab mulle meelerahu ja ma saan igal juhul hakkama. Mis osaliselt on loomulikult tõsi. Seetõttu võtsin vastu mitu pakkumist, et põhitöö kõrvalt koolitada. Materjalide ettevalmistamine võttis palju aega. Lisaks oli vaja kohaneda uue eluga. Koostasin materjale ja koolitasin õhtuti või nädalavahetustel. Võtsin põhitöölt välja oma puhkusepäevi, et minna koolitama.

Tundsin väsimust, aga ikka mõtlesin, et “veel natuke, küll pärast puhkan.” Ma pean teenima raha. Ma pean end kuidagi kindlustama. Tagantjärele tean, et see ei olnud lihtsalt halb nädal või stressirohke periood. See oli läbipõlemine, mis hiilis tasapisi ligi, lubades end õigustada kohusetunde ja tulemuste nimel. “Õnneks” olin ma nii nõrk, et mu keha ei lasknud sel kaua kesta. Ma sattusin mitmeks nädalaks haiglasse. Ma olen tänulik iseendale, et suutsin kohe peale seda kogemust tempot aeglustada ning hakkas teadlikum teekond selleni, mis on elus tegelikult oluline.

Moss kirjutab läbipõlemisest kui süsteemsest nähtusest. See ei ole üksikisiku nõrkus, vaid hoopis keskkond, mis soosib ületöötamist, ülevõimendatud ootusi ja pidevat kättesaadavust. Raamatus kõlavad küll uuringud ja numbrid, aga kõige rohkem kõnetasid mind inimeste lood. Inimesed, kes andsid endast kõik, kuni polnud enam midagi anda.

Läbipõlemine ei teki tühjalt kohalt. Selle pinnas on sageli organisatsioonikultuur, kus töötempo on pidevalt kõrge, puhkus tähendab siiski “kiirelt kirjadele vastamist” ning kus töötaja väärtust mõõdetakse ainult tulemuste kaudu. Ja kui juhid ise ei oska ega julge puhata, siis ei oska seda ka nende tiimid.

Mind kõnetas loetud raamatust saadud taipamine, et ettevõtetel on läbipõlemisel tohutu roll. Ja läbipõlemise ennetamisel. See tähendab mitte ainult võimaldada puhkust, vaid ka sõnastada, et see on normaalne ja vajalik. Mitte ainult pakkuda toetust siis, kui inimene juba murdub, vaid luua keskkond, kus ta ei peakski selleni jõudma.

Ma usun, et taastumine ei pea algama suvepuhkuse esimesest päevast. See võib alata ühest teadlikust hingetõmbest tööpäeva sees. Ühest harjumusest sulgeda arvuti enne õhtusööki. Ühest vestlusest, kus juht ütleb: “Sa ei pea kogu aeg olemas olema.” See kõik algab pisiasjadest. Ja mitte vähem tähtis ei ole ka isiklik panus. Märka endas muutusi ja reageeri enne kui see mõjutab sinu tervist, suhteid või üldist heaolu.

Mossi raamat on mulle kinnitanud, et puhkus pole luksus ega preemia, vaid elutähtis tööriist. Ja koolitajana püüan ma olla nende vestluste algataja. Mitte selleks, et lisada veel üks asi oma tegemiste nimekirja, vaid selleks, et aidata inimestel vaadata ausalt otsa oma töö- ja elurütmile.

Kui sa tunned, et inimesed su ümber on väsinud või kui sa ise oled, siis see raamat võiks olla algus. Ja kui vajad kedagi, kes aitaks neid vestlusi meeskonnas turvaliselt ja toetavalt juhtida, siis ma olen olemas. Päriselt.

Kas sa raamatuid ikka loed?!

Sat, 26 Apr 2025 09:25:00 +0000

Tänapäeval tundub lugemine vahel nagu luksus. Ajapuudus, müra ja kiirus võtavad oma. Aga minu jaoks on lugemine olnud alati midagi enamat – see on viis investeerida iseendasse. Ja mitte ainult iseenda arengusse ja heaolusse vaid ka nende inimeste omasse, kellega ma koos töötan, suhtlen ja kasvan.

Aastaid tagasi lugesin palju. Pigem meelelahutuseks, pigem iseendale ja ainult uute kaantega raamatuid otse poest. Siis tuli paus. Tuli päris pikk paus ja lugemine jäi tahaplaanile.

Nüüd olen uuesti leidnud tee tagasi raamatute juurde – teistsuguste raamatute juurde. Enam ei loe ainult meelelahutuseks ega ainult iseendale. Lugemine on saanud jälle oma koha minu elus, aga see on palju teadlikum. Külastan pigem raamatukogu kui raamatupoodi. Ma loen aeglasemalt. Ja ma loen ainult paberil – see on minu viis aeg maha võtta ja päriselt kohal olla.

Olen paari viimase aasta jooksul seadnud endale lugemise eesmärke ja jälginud nende täitumist. Ja ei saa salata - kui eesmärk saab ületatud ning äpp viskab ette medalid ja karikad, siis see teeb rõõmu. :) Aga mida rohkem loen, seda enam taipan – pole tähtis kui palju sa loed, vaid mida sa loed. Mõnikord raputab üksainus lause rohkem kui kümme raamatut. Raamatud ei anna alati selgeid vastuseid. Tihti esitavad nad lihtsalt õigeid küsimusi. Ja vahel on see kõige väärtuslikum, mida õppimine üldse anda saab. Lugemine puudutab, kui annad sellele võimaluse.

Üks asi, mida olen raamatutest veel õppinud – need kasvatavad empaatiat. Nii personalitöös kui koolitajana on see oskus hindamatu - mõista ilma parandamata. Raamatud annavad võimaluse näha elu teise nurga alt, teiste silmade läbi.

Lugemisest saab tõeline õppimine siis, kui mõttega kaasa töötada – jagada, arutada, kirjutada. Olen hakanud olulisi mõtteid kirja panema, arutama neid sõprade ja kolleegidega. Lugemine on saanud osaks minu elust, see mõjutab minu tööd ja minu koolitusi.

Ja milliseid ägedaid võimalusi raamatud ka koostööks pakuvad! Lugemine ei pea üldse olema üksildane tegevus. Oled sa mõne raamatuklubi liige? Või teinud muul viisil ühislugemist? Mastermind grupis oleme mitu korda võtnud ette ühe raamatu, lugenud selle läbi ja seejärel koos arutanud. See loob ühise keele, sügavamad vestlused ja aitab märgata asju, mida ise lugedes võib-olla ei oleks märganudki. Samas tean ka nüüd, et raamatute mõju on väga isiklik – mis mind puudutab, ei pruugi teist üldse kõnetada. Seepärast räägin raamatutest alati selle põhjal, mis kogemuse mina sain. Aga sinu kogemus võib olla hoopis teistsugune.

Mida ja kuidas aga raamatutest õppida? Teadmised muutuvad tööriistadeks ainult siis kui neid kasutama hakkame. Mulle on alati meeldinud lugeda elulisi ja emotsionaalseid raamatuid. Need on sageli kurvad, ausad ja mõtlemapanevad. Võib-olla vajan neid just selleks, et väärtustada rohkem seda, mis mul olemas on? Ilona Boniwelli „Positiivne psühholoogia“ aitas mul näiteks paremini mõista, miks liigne valikuvabadus võib meid hoopis stressi viia. See on kindlasti üks neist raamatutest, mida tahaksin soovitada kõigile.

Lugemine on üks lihtsamaid viise endasse investeerida. Aga miks sina loed? Kas mõistmaks paremini maailma või hoopis iseennast? Kas jagad oma lugemisi või hoiad need vaid enda teada?

Jaga oma mõtteid. Ja kindlasti ka mõnda raamatut, mis sind viimasel ajal tõeliselt mõjutanud on.

Õppimine muutub: kuidas kiired õpiampsud toetavad tänapäeva õppijat?

Mon, 07 Apr 2025 12:51:00 +0000

Eelmisel nädalal osalesin EPALE X koolitajate mittekonverentsil “Koolitus innovatsiooni ja digitaliseerimise ristteel“, kus koolitusmaailma tulevikust rääkisid mitmed põnevad esinejad. Üks asi sai minu jaoks veelgi rohkem kinnitust - traditsioonilised pikad klassikoolitused ei ole enam kõige tõhusam viis teadmiste omandamiseks. Tänapäeva õppija vajab paindlikkust, kiiret ligipääsu olulisele infole ja praktilist lähenemist, mis võimaldab õpitut kohe rakendada. Kasvab surve individuaalseks ja elukestvaks õppeks. Seda kiiret õppimist toetab loomulikult digimaailm.

Just siin tulevad mängu lühikesed ja efektiivsed õpiampsud – koolitused, mis keskenduvad konkreetsetele oskustele ja teadmistele, mida saab kiiresti omandada ning igapäevaelus rakendada. Olgu selleks ajakasutus, digioskused või kommunikatsioonitehnikad – kompaktne ja fookustatud õpe aitab töötajatel ja õppijatel omandada just seda, mida neil parasjagu vaja on.

Ma siiralt usun õpiampsudesse kui tuleviku koolitusformaati. Miks?

✅ Efektiivsus – keskendutakse olulisele, välistades liigse teooria ja pikad loengud.

✅ Paindlikkus – õpiampsud on kohandatavad ja neid saab läbida endale sobival ajal ning viisil.

✅ Kohene rakendatavus – õppija saab teadmised kohe kasutusele võtta, mitte oodata pika koolitusperioodi lõppu.

✅ Kasu organisatsioonile - see on suur võit ajaressursile.

Kuna konverentsi ettekanded puudutasid palju tehisintellekti ja digitaliseerimise temaatikat, siis oli ääretult meeldiv kuulda Kristjan Port´i ettekandest, millised omadused on tulevikus olulised. Eetiline ja moraalne arutlusvõime, loovus ja väljendusrikkus, psühholoogiline paindlikkus, inimestevaheline suhtlusoskus, enesemõistmine.

Ma tunnen, et ma olen õigel teel. Ma olen märganud ise juba paar aastat, et mind ei kõneta enam pikad, kogu päeva kestvad klassikoolitused. Ja hea meelega pakun ka ise õppijatele kiireid ja tõhusaid viise uute teadmiste omandamiseks või oluliste teemade üle arutlemiseks. Ma väärtustan aina enam võrgustikutööd ja inspireerivate esinejatega kohtumisi..

Ma väärtustan enda ja teiste aega …

Pildimaterjal on konverentsil esinenud Hollandist pärit inspireeriva Patrick van der Pijl ettekandest.

Miks ma koolitan? Sest ma tahan õppida!

Wed, 02 Apr 2025 13:46:00 +0000

Mõni aeg tagasi kirjutasin ühe oma tuttava Linkedini postitusele kommentaari, milles väljendasin oma mõtteid, kuidas koolitamine peab pakkuma midagi ka koolitajale. Olles täiskasvanute koolitaja, on minu töö inspireerida ja juhendada inimesi nende arenguteel. Kuigi koolitustel osalejad tulevad tihti ootusega omandada uusi teadmisi ja oskusi (mõnikord tulevad ka sellepärast, et juht käskis :)), soovin ka mina koolitajana sellest protsessist kasu saada. Tegelikult on see nagu kaks ühes pakkumine - mitte ainult osalejad ei õpi, vaid ka mina saan palju väärtuslikku kaasa.

Pidev õppimine ja eneseareng

Kes pole tänaseks kuulnud elukestvast õppest? Just nii see on – pidev õppimine ka minu kui koolitaja jaoks. Iga koolitusgrupp toob kaasa uusi küsimusi ja väljakutseid, mis nügivad mind oma teadmisi värskendama ja uusi lahendusi leidma. See on nagu pidev aju jõusaal! Ja kes ei tahaks olla intellektuaalselt heas vormis? Ma võiks muidugi mõelda lisaks ajule ka muud kehaosad jõusaali viia. :) Aga see on mõne järgmise kirjutise teema ehk ...

Inspiratsioon ja motivatsioon

Te ei kujuta ette kui inspireeriv on näha inimesi, kes tulevad koolitusele silmad säramas ja valmis uusi teadmisi omandama. Nende entusiasm on nakkav! Nende pühendumus motiveerib mind veelgi rohkem pingutama ja pakkuma parimat võimalikku koolitust. Ja muidugi - nende kogemuslood on kirsiks tordil. Kui inimesed on valmis koolitusel jagama oma kogemusi, siis järelikult olen suutnud luua emotsionaalselt turvalise keskkonna.

Võrgustiku loomine

Koolitustel osalejatega suhtlemine avab ukse uute kontaktide ja sõprussuhete loomiseks. Need võivad tulevikus osutuda hindamatuteks, olgu siis professionaalselt või isiklikult. Ja kes teab, võib-olla leiate koolitusel oma uue parima sõbra või tulevase koostööpartneri! Nii et tasub ikka tulla. Minu enda viimatine mikrokraadi programmis osalemine tõi mulle kohe terve suure hulga uusi tutvuseid. Ja ma väga loodan, et ühel ilusal päeval saavad sellest tutvusringist alguse nii sõprussuhted kui toredad koostööd.

Rahulolu

On suur rõõm näha, kuidas koolitustel osalejad saavutavad oma eesmärke ja nende areng toob neile rõõmu. Edusammud ja tänulikkus annavad mulle rahulolu ja tunde, mis on hindamatu. Päriselt, see on tunne, mida ei saa sõnadesse panna. Selle eesmärkide saavutamise ja arenguga on lihtsalt üks väike, kuid oluline nüanss - ise tuleb vastutus võtta. Aga seda suurem on mu rõõm kui inimesed päriselt hakkavad õpitut rakendama.

Uute perspektiivide avastamine

Koolitused toovad kokku väga erineva taustaga inimesi. See mitmekesisus on nagu maitsev smuuti (mida ma võrreldes jõusaaliga tarbin oluliselt parema meelega) - igast koostisosast midagi ainulaadset ja koos moodustavad nad harmoonilise terviku. Absoluutselt iga koolitusgrupp on unikaalne ja pakub midagi uut ning väärtuslikku.

Ehk siis järgmine kord kui sa koolitusele satud, siis ära arva, et ainult sina oled õppija rollis. Ma ei ole kunagi ainult teadmiste jagaja, vaid ka ise pidev õppija. Koolitused rikastavad ka minu teekonda. Ja see on teekond, mis pakub rohkelt rõõmu ja inspiratsiooni.

Järgmiste koos õppimisteni!